Sweet Home

Lõpuks siis tagasi kodumaal. Reis tagasi oli pikk, Ozist Malaisiasse lend 8 tundi, Malaisiast Londonisse 14 tundi, Londonist Riiga 2 tundi ja Riiast Tallinna peaagu 5 tundi kokku siis 29 tundi. Magada loomulikult ei saanud ja minu päev venis siis kokkuvõttes 36 tunniseks.

Tallinnas puhkpilliorkestrit vastas ei olnud, samuti mitte suuri plakateid, kui tähtaimad inimesed olid kohal ja see oligi peamine...

Nüüd siis üritan siinsesse rütmi sisse elada, mis osutub raskemaks kui ma arvasin...öö ja päev on siiani sassis ja ikka juhtub, et kell 4 hommikul olen silmad lahti teinud ja valmis tegutsema...

Hakkan nüüd Eestimaa suve nautima ja vaatab, millal uus seiklus taas algab...

Kuala Lumpur

...kuum ja niiske, särk kleebib keha külge, rotid jooksevad tänaval ning solk voolab rentslis, samas kõrval tänaval kõrguvad hiigeltornid ja vaateakendelt kiirgavad vastu Gucci ja Louis Vuitton reklaamlogod...selline see tüüpiline suurlinn ongi...

Austraalias Gold Coast´i lennujaamas kohtusin 4 eestlasega, kellega olin juba tuttav Echucas ja üllatus-üllatus ka nemad lendavad Kuala Lumpur´isse ning sama lennuga. Siin siis saimegi koos ka ringi vaadata ja nemad enne Eestisse minekut põikavad läbi ka Tai´st.

Kaasaegne Kuala Lumpur´i sümboliks on maailma kõrgeimate hoonete hulka kuuluv rahvusliku naftakompanii Petronase kaksiktorn. Tükk aega ta oli oma 88 korrusega (451,9 m) maailma kõrgeim ehitis.

Samuti on muljetavaldav teletorn Menara KL, mis on oma kõrguselt (421 m) maailmas neljandal kohal, milles olen ka ise üleval ära käinud.

Söök on siin odav ja odavam on väljas söömas käia kui poest osta...imelik, aga tõsi. Päris tänavalt ei ole julgenud süüa osta, aga kaksiktornide söögisaalides saab 25 eek´iga supi ja prae kätte. Riided ja tehnika on vast Eestiga võrreldes natuke odavam aga mitte märgatavalt.

Peatunud olen siin kokku 3 ööbimiskohas ja näinud ööbimistingimusi seinast-seina, aga ega risti ette ei löö ja nüüd elan „Kuldses piirkonnas“ ning naabrite üle ei kurda!!!

Järgmine peatus London...

Laidley

Nüüdseks olen juba mitmendat nädalat Brisbane lähedal asuvas linnakeses nimega Laidley ja üllatusi jagub siingi...

Esiteks muidugi see, et siin külalistemajas on kokku 11 eestlast. Ja seal kus on kohal eestlaste armee, seal igav ei hakka...käib töö ja vile koos...Juba teist nädalat on nädalavahetusel suur grillimine ja chillimine. Hoovis loomulikult kohustuslik basssein, sees piljard, pinksilaud ja iga neljapäev toimub suur pokkeriõhtu. Pühapäeviti on rahvusvaheline jalgpalliturniir Eesti vs Maailm. Eelmine pühapäev tuli võit koju tulemusega 5-4.

Plaanidest veel nii palju, et 31. mail lendan Austraaliast Malaisiasse ning veedan nädala Kuala Lumpur´is ja sealt edasi astub mu jalg 8. juunil kodumaa pinnale.

Uus Meremaa

Nüüdseks tagasi Austraalias. Mida Uus-Meremaa kohta ütelda...lihtsalt müstiliselt võimas ning kolme nädalaga sai maha sõidetud üle 3700km.

Risti ja põiki sai läbi käidud nii lõuna- kui ka põhja saar. Marsruut siis järgmine Auckland-Whitianga Hot Water Beach-Waihi Beach-Waitomo Caves-Rotorua-Waimangu Volcanic Valley-Taupo-Napier-Wellington-Kaikoura-Hanmer Springs-Franz Josef Glacier-Fox Glacier-Wanaka-Te Anau-Milford Sound-Queenstown-Lake Tekapo-Akora-Christchurch.

Algas siis teekond Auckland´ist, kus hommikul selgus, et meie reisibuss on teeninduses ja seda ma kohe kätte ei saa. Loomulikult anti kohe asendusauto ja tasuta Sky Tower piletid. Kuna pidin seda torni ise nagunii vaatama minema, siis sobis see suurepäraselt. Ja muidugi ei pidanud ma asendusautosse kütust ka ostma...Lõunaks sain bussi ka kätte, väike toiduvarude täiendamine ja sõit võis alata...

Esimene sihtkoht oli Whitianga Hot Water Beach, kus pidi ise endale saama randa kaevata kuumavee spa. Õhtul kohale jõudes oli rannas rahvast juba paarikümne jagu ja labidad kühveldasid usinalt liiva. Põhimõtteliselt on seal sellised kohad kus on vulkaanilise tegevuse tagajärjel rannaliiva all kuum kivimass ja mõõna ajal taganeb vesi piisavalt, et saad liiva sisse kaevata väikesed basseinid ja lased siis ookeani vett jahutuseks juurde. Iseenesest võib vesi kuumeneda kuni 75C-ni. Väga mõnus oli õhtu hämaruses seal soojas vees vedeleda ja niisama inimestega laiast maailmast lobiseda.

Järgmine teguderohke paik oli Waitomo Koopad, milles sai väike külastus tehtud. Isiklikult esimest korda 30 000 000 aasta vanuses koobastes ja veel huvitavamaks teeb asja see, et neis koobastes elavad helendavad ussikesed mis kottpimedas kiirgavad nagu tähed tähistaevas.

Uus päev algas Rotoruas-vulkaanide ja geisrite maal. Waimangu Vulkaaniorg on maailma uusim vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud ökosüsteem, mis tekkis 10 juuni ööl 1886 aastal. Waimangu Vulkaani orus sai ära vaadatud maailma suurim kuumavee allikas Frying Pan Lake, mille pindala on 38 000 m2 ning keskmine temperatatuur on 55C ja kuulus Inferno kraater, mis lummab oma helesinise veega, on umbes 30m sügav ja veetase muutub tsükliliselt ning kõigub 12 meetrit.

Natuke adrenaliini sai raftingul. Mööda kärestikulist jõge kummipaadiga tuhisedes, pani nii mõnelgi tegelasel südame kiiremini põksuma ja õhku ahmima. Uus-Meremaal, Rotoroas, Kaituna jõel saab tavainimene teha maailma kõrgeima kosest laskumise...täpsemalt kõrgust 7 meetrit. Karmimateks laskumisteks on vaja eraldi väljaõpet jne. Adrenaliini rohkem kui rubla eest!

Lake Taupo´st sai lihtsalt läbi põigatud ja korra kuulsat Huka juga imetletud ning edasi Napier´i, kus sai taas ookeani võimsust nautida. Viimaseks peatuseks põhja saarel oli Wellington, kust siis laevaga üle vee lõunasaart avastama...

Lõunasaare esimeseks peatuspaigaks Kaikoura, mis tuntud vaalavaatlejate ja delfiiniujujate poolest. Ilm oli sinna jõudes meeldivalt sügisene ja ookean näitas oma võimsust. Vaalavaatlejatel tuli vaalad ära unustada ja delfiinide ja hüljestega leppida. Sügisesele ilmale vastukaaluks sai taas kuumaveevanne nautida Hanmer Spring´is. Väljas looduslikud kuumaveebasseinid ja valik suur ja lai. Temperatuurid siis vastavalt 27-41C ning taustaks mägede vaade, just nagu filmis...

Kuumast vannist edasi otse liustikele turnima... Franz Josef Glacier ja Fox Glacier ootasid vallutamist. Siin loomulikult iga asi maksab, nii ka giidiga jalutuskäigud liustikele...aga vaeste backpackeritena meil rahaga priisata ei ole ja seega seadsime sammud ise lustikke vallutama. Igal pool on sildid, et varingute jm. ohud, aga see meid ei kõigutanud, Fox Glacieril sai ise oma jalaga ära käidud ja siiani elus ja terve...

Edeasi suund Milford Soundi kaema. Tegemist siis filmi Lord Of The Rings võttepiirkonnaga ja ütleme nii, et loodus ja vaated olid sõitu väärt! Järvekestes (Mirror Lakes) oli vesi nii puhas ja sile, et taustaks olnud mäed paistsid nagu vaataks neid otse, mitte peegeldusest. Laevasõidu käigus sai ära käidud ka veealuses akvaariumis ja nägin ka haruldast Musta Koralli (mis ise tegelikult on hoopis valge!).

Paar päeva olime extreemturismi pealinnas Queenstown´is ja sealt edasi Akora´sse delfiinidega ujuma. Akora on siis ainuke koht, kus saab ujuda koos väga haruldaste Hector delfiinidega. Loomulikult sel päeval, kui oli plaan minna tutvust tegema nende haruldaste tegelastega, näitas sügis oma palet,ookeanil tormas ning kõik väljasõidud tühistati. Kuna kiiret polnud, siis järgmisel päeval sai asi ära tehtud ja pettuma ei pidanud, kuigi need delfiinid on metsikud ja väga meiega tol päeval mängida ei tahtund. Lisaks oli ookeanil 4m lained ja nii mõnigi veetis oma reisi üle parda vett vaadates ja hommikusööki kajakatele serveerides...

Viimaseks peatuseks enne Austraaliasse naasmist oli Christchurch, mis on väga ilus ja kodune ning nüüdseks võtan päikest Brisbane´s...taas kuuma Ozi päikese all.

Melbourne

Teekond on mind viinud tagasi Melbourne ja siit edasi lendan homme Uus-Meremaale. Uus-Meremaal on siis plaan veeta 3 nädalat ja selle ajaga sõidan läbi nii põhja- kui ka lõunasaare. Karavaniauto on renditud ning öömaja pärast seega muret tundma ei pea. Seiklus võib alata!

Melbourne´s toimus pühapäeval F1 sõit ja loomulikult sai ka sealt läbi põigatud. Pileti eest pidin välja käima vaid 800 eeki ja pettuma ei pidanud...masinad teevad ikka sellist lärmi, et kõrvad tükk aega hiljem veel vilisesid. Piletiga sai käia terves Albert Park´is, ainult tribüünidele ei pääsenud. Mitmes kohas olime otse raja ääres ja vormelid kimasid 5 meetri läheduselt mööda, siis oli küll selline tunne, et oleks pidanud ikka kõrvatropid ostma. Kokkuvõttes nähtud, tehtud!

Käisin ära ka loomaaias, mis pidi olema Austraalia vanim ja maailmas vanuselt kolmas loomaaed. Ei olnudki teine väga suur 3 tunniga sai ring peale tehtud. Enim avaldasid muljet gorillad...on ikka teised väga võimsa olemisega.

India elevandipoiss oli ka vaid paari meetri kaugusel, Eestis paraku tuleb neid imetleda kaugelt. Kaelkirjakud olid ka võimsad ja loomulikult lõvid, kuigi ega nad ju end väga liigutada ei taha...

Viimase õhtupäikese Melbourne´s lasen siis looja hotell Vic Hall katuseterrassil väikse snäki ja lummava linnavaatega.

Järgnevad 3 nädalat olen siis arvatavasti väljaspool kontakti ja lendan 22. aprill tagasi Brisbane, kus algab uus seiklus...

7 venda

Mis uudist siinpool maakera? Ei midagi erilist, ikka sama...töö ja puhkus käsikäes. Siia ilmus kohale üks mu kursavend oma seltskonnaga, nüüdseks on meid juba 7 eestlast ja väikseid istumisi ikka jagub...grill ja chill ning pokkeriõhtud külma rum&colaga.

Töö juures saab varsti viinamarjad korjatud ja siin uut tööd ma otsima ei hakka. Seega aeg siin Echucas hakkab otsa saama ja varsti hakkan seljakotti taas pakkima...Edasine plaan kisub vaikselt Uus-Meremaa suunas. Plaan siis teha seal väike paari nädalane reis ja siis edasi suunduda ida rannikule.

Teised eestlased liiguvad edasi Brisbane suunas ja hakkavad seal farmitööd tegema, vaatab, kas ka sinna poole...Surfers Paradise ja Cold Coast kutsuvad...

+48C

Viimased 2 nädalat on siin Victoria osariigis olnud ajaloo kuumim periood. Iga päev on üle +40C varjus. Eelmisel reedel käisin Melbourne´s teiste eestlastega juttu ajamas ja niisama chillimas ning vaatasin enne ära sõitmist siin kraadiklaasi ja see näitas rahulikult varjus +48C. Osad inimesed tulid farmist töölt ja teadsid rääkida et oli +52C. Üldiselt on väga karm, tööd on raske teha ja isegi toas magada ei saa.

Kuigi igal aastal on Australian Open tenniseturniiri ajal väga kuumad ilmad, siis seekord oli ka kogu infrastruktuur halvatud...mina sain sõidu Melbourne tasuta, kuna rongides konditsioneerid lihtsalt ütlesid üles ja rongid hilinesid mitmeid tunde. Osad rongid asendati üldse bussidega.

Üle Victoria osariigi kehtib range tule tegemise keeld, olenemata sellest möllavad siin katastroofilised tuletormid. Kogu osariik põleb. Päikest vahel ei näe, taevas on suitsust must. Kuni 14m kõrgused tuleseinad pühivad teelt 10 minutiga terved linnaosad. See nädalavahetus oli Austraalia ajaloos peale II Maailmasõda üks mustemaid...tuleohvrite arv kasvab iga päev.

See nädal on ilmad jahedamaks läinud ja kraadiklaas alla +30C kukkunud. Loodame, et tuleb ka väike vihmasabin ja tuletõrjujad saavad tulemöllule piiri panna.

Oma tegemistest siis nii palju, et viinamarjafarmis hakkas korjamine pihta ja viimase 4 „tööpäeva“ jooksul sain üldse kokku mingi 8 tundi magada. Ehk siis ööpäevas teen 18-20 tundi tööd ja hallukad ei ole harvad nähtused. Sõidan siin suure traktoriga mööda viinamarja istandust ringi ja harvester korjab traktori 3 tonnisesse kasti viinamarju. Lisaks kiman 7 tonnise tõstukiga ringi ja manööverdan nende 3 tonniste kastidega. Järgmisel nädalal vaatan palju mulle see hull töö ka raha sisse toob...

Lisasin pildialbumisse ka mõned oma uued töökaaslased...;)

Echuca

Echuca on üks väike kena linnakene, kus elab umbes 10 000 inimest, kuid turismihooajal, nagu hetkel, on siin sebimas umbes 30 000 inimest. Linna läbib Murray jõgi, mis isegi Austraalia kuumuses ei kuiva kunagi ära. Tänu sellele on siin kogu aeg jõel selline sebimine ja sagimine, et korra hoidmiseks on olemas isegi veepolitsei. Jõgi on täis suuri ujuvaid laev-maju ning kiirkaatrid ja veesuusa fännid vajaksid jõele valgusfoore...

Isegi käisime väiksel paadimatkal, mis kujunes tegelikult 4 tunniseks lõbusõiduks. Ma olin siis nn „kaine rool“ ja sel päeval siis laeva kapten. Teised lasid õllel hea maitsta ja ma siis piirdusin BBQ-ga. Igatahes ei ole mõtet riskida, sest selles kohas kus me grilliseme, kontrollis veepolitsei mitut paadiseltskonda. Pärast paari kilomeetrit jõel, sai muidugi meil ka kütus otsa ja jäime sellisesse liiklusesse kinni, et meie pärast oleks peaaegu üks suur turismilaev kaldale kinni jääma. Lisaks on siin veel see loll asi, et liiklus on teedel vasakpoolne, aga jõel on parempoolne (hull rahvas ikka).

Veebruari algul toimub jõel 3-päevane kiirkaatrite ja veesuuskade võiduajamine, plaanime kindlasti suurema seltskonnaga jõe ääres kohad sisse võtta ja väikse grilli korraldada...

Muudest uudistest siis nii palju, et nüüdseks on need 2 eestlast, Taivo ja Maarja siit lahkunud ja liiguvad vaikselt Adelaide poole. Ja ise teen nipet-näpet ühes viinamarja istanduses ja umbes 3 nädala pärast hakkab suurte masinatega seal viinamarjade korjamine...oh see kasvatamine on ikka paras teadus küll...mida pritsida, millal ja hele viinamari korjata öösel jne. Eelmisel hooajal korjati samas kohas 8000 tonni viinamarju ja kuni 2004 aastani toodeti ka oma brändiga veini...

Pühad, pühad, pühad...

Vahepeal on taas jupp aega mööda läinud ja nüüdseks siis kõik pühad läbi. Olen vahepeal juba jõudnud linna nimega Echuca, mis on Melbourne´st paarisaja kilomeetri kaugusel.

Siin leidsin veel kaks eestlast ja jõulud võtsime koos nendega vastu. Jõulud olid sel aastal siis pisut teistsugused, kuusk oli plastmassist ja õues oli +30C ning lund silmapiiril näha ei olnud, siiski tegime suurema rahvaga korraliku jõulusöömingu. Liha oli, ahjukartul oli, piparkoogid olid, juua oli ja jõuluvanagi jagas kingitusi...väikese tulevärgi eest hoolitses üks Kanada kutt...

Vanaaasta õhtul sõitsime siit Melbourne ja uue aasta võtsime seal vastu. Ööbisime taas selles Victoria Hall´is ja suurmad ettevalmistused õhtuks toimusid seal katuse-terrassil. Sealt avaneb suurepärane vaade ja väikese rum&cola koketiliga lähevad asjad veel paremaks. Ilutulestik algas juba mingi 21.00 paiku, kuna korraldati vist mingid võistlused ja parimatele ka auhinnad...igatahes seda jälgisime rahulikult sealt samast katuselt.

Põhivärk siis enne 00.00i ja võimalus oli minna mitmesse erinevasse kohta tulevärki vaatama, aga kuna me olime kesklinnas, siis suundusime keskväljakule Federation Square. Rahvamass oli nii meeletu, et liikuda oli suhteliselt võimatu, aga ilutulestiku kohta ei ole ühtegi halba sõna, kuigi nii suures metropolis oleks võinud vindi ikka täiega üle keerata...aga no neil ka kogu aeg erinevaid üritusi ja chill ka...

Nüüdseks siis tagasi Echucas ja vaatan kas peaks ka tööd millalgi tegema hakkama...