Melbourne Metro

Olen nüüd otsa pidi Melbournes, jõudsin siia reede õhtul ja elan nüüd ühes suhteliselt korralikus hostelis (Victoria Hall). Elukoht siis kesklinnas ja kõik on käe-jala juures. Hostelis on toad suured ja puhtad, olemas on jõusaal ja isegi väike kino.

Mis ma Melbourne kohta oskan ütelda? Suur metropol, siin elab siis ca 3,7 miljonit inimest ja linnapilti toonitab Aasiast pärit rahvas. Siin on vana ühendatud uuega, ajalooliste majade kõrval kõrguvad pilvelõhkujad. Aga mulle linn meeldib, kuigi siin on võrreldes eelnevate linnadega külmem (+20-25C) ja aeg-ajalt sajab vihma ning ma pidin esimest korda selle reisi jooksul oma dressipluusi kotist välja võtma!!

Plaan siis selline, et saadan oma CV-d laiali ja äkki saan ka erialast tööd, kuigi arvan, et see on õhkõrn võimalus, kuna ülemaailmne majanduskriis on oma kombitsad ka siia sirutanud...

Aga pole hullu, selline ongi see backpackeri elu, kui siin ei ole midagi, siis kott selga ja edasi...järgmine raport siis sellest kuidas ma kas kontorilaua taga kõhtu kasvatan või siis hoopis avaratel põldudel muskleid trimmin...

Suur Korallrahu ja Whitehaven Beach

„Great Barrier Reef on suurim korallide süsteem maailmas, kogupikkus umbes 2600 km, ainuke elusorganism mis on näha ka avakosmosest ning üks 7 maailmaimest“

"Whitehaven Beach üks maailma kaunimaid randasid, mille lumivalget liiva jahvatab ammustel aegadel ookeani põhja langenud kvartsmeteoriit"

Nagu juba vist aru saate, et tööd ma ei tee ja Bowenist olen jalga lasknud tagasi Airlie Beachi. Kuna uue tööga hakkasid asjad venima, siis ei viitsinud niisama Bowenis istuda ja otsustasin üksi sealt ära tulla.

Käisin Suurel Korallrahul (Great Barrier Reef ehk siis lihtsalt Reef) snorgeldamas ja lõunatasime Whitehaven Beachil.

Kogu trip oli siis selline, et sõitsime Ocean Rafting paatidega (suured kummikad ja 2 Jamaha mootorit 450 HP) Reefile seal korraldati kahes erinevas kohas snorgeldamine. Veealume maailm on seal ikka kirjeldamatu...kahju, et Marko jäi Bowenisse, tal on veekindel fotokas, oleksin saanud ikka võrratud kaadrid...Üldiselt nägin meeletult erinevaid korralle, kalu, meritähti ja muid vee-elukaid. Kilpkonnaga ujusin võidu, kulgesime kahekesi umbes 1,5 meetrise vahega ja loomulikult üli lahe on värvilise kalaparve keskel olla ja neid peaaegu puudutada...

Peale snorgeldamist suurepärane buffet-lõuna Whitehaven Beachil. Isud lumivalgel liival ja sööd värskeid mereande...unustamatu. Liiv on seal nii valge, et päike ei suuda seda kuumaks kütta, samas nii tolmpeenike, et isegi pestes ei tule kohe riietest välja. Kui liiv su kehal ära kuivab, siis oled lumivalge nagu tuhksuhkruga üle valatud. Kalda ääres on vesi madal ja umbes +40 C, sai ikka oma jagu seal vedeletud...ma ütlen paradiis.

Vahepealsetest sündmustest veel nii palju, et Bowenis käisin kinos ja vaatasime Austraalia seni suurimat kinoteost nimega „Austraalia“ (Nicole Kidman ja Hugh Jackman). Mis selles nii erilist? Lihtsalt see suures osas filmitud Bowenis ja osad sündmused toimuvad samal tänaval ja vastas majas kus elasime. Sadama stseenid on paarsada meetrit meie majast ja olen ise sellel kail paar korda kalagi püüdmas käinud.

Loomasõpradele: Meduusihooaeg on siin kandis täies hoos ja esimesed ohvridki juba olemas. Meie hostelist üks tegelane sai sutsaka näkku, aga oli õnnesärgis sündinud...jäi ellu. Samal päeval ja rannas said meduusi oma nahal tunda kokku 4 inimest...õnnelikud siiani. Siin Airlie Beachil korteri tagahoovis pani õhtul üks väike Brown snake (üks mürgisemaid Austraalias) mul ja veel ühel eestlasel üle palja jala...elame siiani, snake ei olnud nii õnnelik...

Edasi rändan siis teadmata aja üksi ja järgmine sihtkoht on Brisbane ja sealt edasi...aeg näitab...

Uue töö otsingul...

Vahepeal on tomati hooaeg läbi saanud ja mu hea tööots ka läinud. Ega viimane nädal oli juba selline, kus tööpäevad olid ikka väga lühikesed ning raha sain ka siis vähem. Nüüd hakkan esmaspäevast midagi muud tegema. Siin hetkel väga palju võimalusi pole, kas hakkan mangofarmis tööle või jätkan samas farmis kus seni olin, kuid mis tööd tegema hakkan, see alles selgub.

Samas ega erilist vahet pole kuna oleme siin linnakeses nagunii veel ainult kolm nädalat ja siis hakkame Melbourne poole suunduma. Jõulud võtame äkki vastu Airlie Beachis, seal saame teiste eestlastega korralikud Eesti jõulud teha, hapukapsa ja sealiha kõrvale siis sel aastal bassein ja +30C...

Hard work

Vahepeal midagi erilist juhtunud pole, ikka töö ja töö. Unustasin juba eelmine kord mainida, et nägin nüüd ka kängurud ära. Kalpsavad teised mööda põldu ringi ja mitmed on ka autodega kahevõitluses alla jäänud...Veel nägin emusid või olid need hoopis kaasuarid, mine ja võta kinni...

Aegajalt kiman meie tööbussiga ringi. Vasakpoolne liiklus ikka ruulib, suunatule asemel ikka kojamehed tööle jne.

Ja nüüd töötan ühes tomatifarmis, olen autojuht ning juhendaja, ehk siis sõidan jeepide, veokate ja traktoriga mööda põldu ringi, treiler taga ning tühjendan korjajate tomatitega ämbrid käru kastidesse. Kamandan neid, et nad liiga rohelisi ja katkiseid ei korjaks ning annan suuremate bosside käsud neile edasi, kus korjata, mida täpsemalt jne. Makstakse täitsa normaalselt ja siin on iga nädal palgapäev, sel nädalal sain kätte umbes 1000 AUDi.

Kui on vaba päev, siis naudime ookeni laineid või vedeleme niisama basseinis.

Bowen

...nüüd elan Bowenis, korter on uhke ja hea...

Eelmisel laupäeval jõudsime siis siia linna nimega Bowen, no mis ma oskan kosta selle linnakese kohta...paras pommiauk. Aga nüüd tundub juba täitsa ok. Eks palju mõjutas ka esmamuljet see, et meil ei olnud ööbimiskohta ja sattusime tõelisse peldikusse. Minu toas vennad lihtsalt haisesid ja olid vist juba kuu aega pesemata, vähe sellest nad tegid toas suitsu, olid nad ka muidu väga rõvedad. Aga nüüd elame teises palju normaalsemas hostelis, meil on Markoga kahepeale oma tuba ja elu kohe palju parem.

Käisime kinos ja ookeanis lained püüdmas, ega siin palju teha pole, basseinis käime ka ujumistrenni tegemas.

Ah ja muidugi, käisime nüüd ka esimest nädalat tööl. Rügame farmitööd teha ja põleme Austraalia päikese all. Korjame ja tõstame arbuuse ning sööme ennast nendest ogaraks. Ise olen juba kolmandata päeva veoauto peal ja loobime arbuuse kasti. Tööd teen 10 minutit ja siis 15 minutit vedeleme ja ootame veokat tagasi, ehk siis tegelikult teen ühes tunnis ca 20 min tööd ja raha voolab...kuid tegelikult on töö väga raske, need arbuusid siin kaaluvad kuni 10 kg.

Tööpäev muidu algab 7.00 ja koju 15.30. Ajame suurt raha kokku, et uus aasta Melbourne´s vastu võtta.

Risttee

Märkamatult on esimene kuu möödunud Ozimaa pinnal ja oleme jõudnud punkti, kus igaüks läheb oma teed. Raido lendab 23. oktoobril Sydney´st kodu poole. Gerda ja Annika jäävad siia Airlie´sse ja Eesti poisid Kristo ja Magnus kolivad nende juurde. Marko plaanib minna farmitööd tegema, kuna tahab kiirelt need vajalikud 3 kuud põllul töötada, siis saab veel üheks aastaks viisat pikendada ja siinset päikest nautida. Ise mõtlesin, et lähen ka Sydney´sse, aga kuna tahan ka Great Barrier Reefil (Suurel Korallrahul) snorgeldamas ära käia, siis jään veel siia kanti. Homme sõidame Markoga siit edasi veel 75 km põhja poole, linna nimega Bowen.

Natuke elust-olust

Kirjutan siis ka paar sõna siinsest elust, asjadest, loodusest jne. Alustame siis naistest...;)

Tüüpiline Austraalia naine on natuke kogukam, heledate juustega ja lumivalge, sööb nädalas kindlasti 3-4 korda rämpstoitu (kui mitte iga päev) ning kui nädalavahetusel välja pidutsema läheb, siis tõmbab selga ühe oma 60-st lillelisest hülstist (st. liiga lai ja liiga lühike kleit = vana maitsetu kardin), lisaks joob õlut 2x rohkem kui mina. On olnud au Brisbanes mingi pubi/clubi festivali raames käia tänaval nii, et korralikult liikuda ei saa, kuna rahvast nii palju korraga pubi/clubi tuuril. Loomulikult ka mingi 1000 Aussi naist, kõik kandsid kardinast tehtud kleite ja no kenasti purjakil...naljakas vaatepilt!

See on lausa hämmastav kui palju siin rämpsu süüakse, põhitoit on fish&chips, ehk siis friikad erinevate mereandidega...ise pole proovinud ja ei proovi ka arvatavasti. Tavaliselt on kohe selline kiosk, kus saavad „gurmaanid“ seda osta, tellid ära oma kalavärgi ja friikad ning müüa siis pakib selle suure paberi sisse kokku (nagu nõuka-ajal liha pakiti). Loomulukult tulevad nad siis selle nutsakaga randa ja kukuvad mugima. Telekast tuleb enamuse ajast kiirtoidu reklaame ja reklaamivad „söö tervislikku ja värsket toitu“ ning seda siis Subway võileibasid reklaamides...tore rahvas...pidid vist maailmas USA ja Suurbritannia järel kolmandal kohal olema oma kaaluprobleemidega.

Kohalikud on reeglina „liiga“ valged. Ma ei saa aru, kuidas saavad inimesed siin sellise päikese all valgeks jääda. Kasutame kõik siin 30+ faktoriga päikesekreeme, aga ka sellest võtab mul päike läbi. Tegelikult oli neil mõnikümmend aastat tagasi popp ja noortepärane ennast kuldpruuniks praadida, aga nüüd on nahavähi teema päris terav, seega käivadki nüüd randades ja otsivad palmi all varjulisemat kohta, päikesekreemi panevad peale nii, et kogu keha jääbki valgeks, sisse ei hõõru midagi. Paljud ujuvad t-särkidega.

Issanda loomaaed on kirju. Siin on liiga palju taimi ja loomi mida pole kunagi näinud ja nimesid ma ka loomulikult ei tea. Brisbanes oli siis keset linna kivide otsas suur sisalik, migi 30 cm oli ikka (pilt ka üleval). Siin Airlie Beachil on meil korteri tagahoovis pidevalt väiksemad gekod ja muud tegelased uudistamas. Öösel tulevad sõbrad välja...üks suur kärnkonna moodi tegelane on pidev külaline (tige ka...togisin teda natuke, et ära läheks, tegi väääga vastikut häält). Teine konnake oli üleni heleroheline ja nagu teada on, mida ilusam, seda mürgisem/ohtlikum...teda ei näpi. Siin lendavad ringi need ilusad üleni valged papakoid, aga no millist jubedat häält nad teevad, magada üldse ei saa. Meil maja taga olid tüdrukud ka kängurusid näinud, kahjuks mul seda õnne veel pole olnud. Üldiselt öösel kuuleb igasuguseid hääli kohe meie akna taga ja hoovis. Mingi päev oli õhtul elekter ära ja siis hakkas eriti vilgas tegevus väljas pihta, ega ikka ei julgenud küll minna pesu kuivamast ära tooma...

Siin kehtib reegel - kõik loomad-taimed on siin suuremad. Rohutirts on nagu lendav vokk ja ämblik on nagu kellegi kaotatud kinnas, isegi prussakas on nagu vana triikraud.

PS! On ka erandeid ja mõni fakt on natuke liialdatud...;)

Muutusteta läänerindel...

Saime lõpuks ka oma Blue Cardid kätte ja võime nüüd ehitusplatsidele minna tööd küsima. Siin see tööagentuur, mille kaudu ehitusele tööd otsime, ei ole midagi veel teada andnud. Plaanime ise platsidele minna ja tööd küsida. Teine variant on minna paradiisisaarele Daydream, kui seal meile midagi sobivat oleks. Mingi võimalus on et äkki saame sinna poolboy´deks või siis basseini äärde kokteile serveerima, aga ka see selgub alles järgmisel nädalal. Eks annan teada, mis teeme, seni aga vedeleme jätkuvat basseini ääres ja tuunime oma päevitust.

Tüdrukud said kolmapäeval oma esimese raske tööga teenitud palga kätte ja tähistasime siis nende töövõitu. Koju tulles käisime kookospähkli raksus. Raido kukkus puu otsast alla mingite kivide otsa ja on nüüd pool sant, jalg sinine ja katki...isegi kõrv oli seest lõhki. Tal oli muidugi vaja hakata korraga kahte pähklit rabama ja nii ta alla sadaski. Aga ma sain ikka pähklid kätte...kuigi kolmest jäi järgi vaid 1,5 kuna üks kukkus alla ja läks katki ning üks jäi puu otsa. Aga ikkagi töövõit.

28

Hei hopsti väikesed õed-vennad, sain taas aasta vanemaks...Siin on hea sünnipäeva mööda saata, panin hommikul kingituseks saadud Bacardi rummi sügavkülma ja suundusime basseini äärde...lohutuseks teile, et ei olnud eriti soe ilm, vist 25C ei vedanud päris välja...

Õhtuks oli juba Ministry Of Sound ürituse piletid ostetud ja tõotas tulla kõva keerutamise õhtu...ja seda ta oligi...See oli siinmaal alles teine normaalne klubikülastus, eelmine kord käisime Brisbanes norm klubis, nüüd siis ka siin arve avatud. Soundiks siis house ja ainuke tantsupukk sai loomulikult eestlaste poolt hõivatud. Non-stop dancing and drinking, koju 03.00.

Vahemärkuseks: Seletan lahti 3 asja...06/18, Trendsetter, Russia.

06/18 on siinmaal selline nähtus, et kell 6 hommikul paneb loodus tuled põlema ja 6 õhtul lükkab tuled kustu, otseses mõttes on paari minutiga kõik valge või siis kottpime. Kõik hommikused üritused toimuvad varavalges ja õhtul hakkatakse pidutsema ka suht vara, seega ärge imestage, kui meil siin mõni pidu eesti mõistes väääga vara õhtule saab!

Trendsetter on selline inimene, kes teeb siinmaal midagi sellist, mis paneb kohalikud julguse kokku võtma ja sama tegema...reeglina puudutab moodi ja elustiili...ehk siis meie!! Brisbanes, et pidime Raidoga naiste käekotte klubis hoidma ja ega me risti ette ei löönud, ikka kohe üle õla ja bravuuritsema. Arvake kas mingid naised oma meestega tulid asja uurima, et mis värk on jne...olime klubis päris pikka aega kõneaineks. Sama ka eile MOS peol, tantsupukk oli tühi ja kui me sinna möllama läksime, siis oli ju loomulikult vaja kõigil sinna ronida...follow me...

Russia...oh vana hea venemaa, see töötab pea alati. Rootsis olles ja siin on sama case. Kui tahad, et täismehed 2 sekundiga näost lumivalgeks lähevad ja nelja tuule poole ummisjalu jooksu panevad, siis vaid maini, et oled from Russia ja rusikat viibutades küsi „Hei mate, do you speak Russian?“ See on pisaraid väärt, ei ega me paha pärast, lõbutseme lihtsalt ja kaklema nagunii ei hakka, aga eile klubis ja pärast Macis sai nalja rohkem kui rubla eest...
Nii siis järgmisel aastal jälle samal ajal, aga sündmuskoht veel teadmata... Päikest teile kõigile.

Over and out!

Airlie Beach

Ohh, mis ma oskan ütelda...ühesõnaga...PARADIIS.

Ööbime hostelis, mille rõdult vaade on väärt rohkem kui 1 miljon $. Siin on kõike palme, ookean, rannaliiv, basseinid...ja loomulikult päike ja 30-35C.

Saatsime oma CV ühele tädile, kes tegeleb paradiisisaare Daydream Island hotelli personaliga. Suht kohe oli ka töövestlus telefoni teel, Raido oli esimene ja kohe selgus, et seal hotellis on hetkel pakkuda vaid tubadekoristajatele tööd, kume me poistega nagu eriti meistrid sellel alal ei ole, siis jäi see variant ära. Tüdrukud said tööle ja alustasid juba järgmisel päeval.

Uurisime siis siin natuke ringi ja arvatavasti hakkame ehitusmeesteks...igatahes vaja on siin nn Blue Card´i, maksime juba selle eest 50 AUD ära ja hakkame mingit testi tegema, kui saame selle läbi siis on korras ja saame Austraalias ametlikult ehitusplatsidel muskleid trimmida.

Ah jah saime nüüd omale ka korteri. Korralik 2-korruseline,3 magamistoaga, 2 vannituba, 3 WC-d, garaaž, rõdu, väike terrass, ja bassein ka väljas. Üür nädalas 550 AUD. Koristaja käib ka korra nädalas linasid vahetamas ja vist koristab ka veits....iga tahes norm koht. Lõpuks oma kodu ja ei pea hostelites ööbima ja saame lõpuks asjad ka lahti pakkida. Üürileping siis 4 nädalaks, seega viibime siin vähemalt selle lõpuni ning kui selleks ajaks tööd ei leia, siis vaatame edasi...

Suutsime loomulikult Marko ja Raidoga laupäeval terve päev basseini ääres vedeledes ennast korralikult ära põletada ja nüüd oleme tulipunased ning magada on paras piin. Siin päikse käes võib olla mingi 40C, toas on mingi 27C, õnneks on meil ka kont ja tiivikud igas toas olemas, seega väga palav pole.

Brisbane

No nii no nii no nii, jõudsimegi lõpuks kohale. Lend oli mõnusalt pikk, tervelt kaks päeva lendasime, olulisi viperusi polnud ja pagas jõudis ka ilusti sihtpunkti. Lennu jooksul sain kokku vaid 2-3 tundi magaga, mida oligi ette arvata, teised ka magasid suht vähe...aga ei kurda...süüa sai kõvasti ja väike veints ja rumm koolaga tegid asjad paremaks. London-Dubai Airbus A330-200 lennuk oli küll suht mage, kuigi igal ühel oli oma 7“ ekraaniga telekas ja filmid, mängud, muusika jne, olid istekohad nii kitsad, et ei saanud kuidagi normaalselt olla. Samas Dubai-Singapur-Brisbane uus Boeing 777-300ER jättis väga hea mulje...12“ ekraanid igalühel söök, jook...üldiselt kõik bro.

Kell 07.00 kohaliku aja järgi maandusime Brisbanes (hetkel sooja vaid 14 C) ja passi kontrollist saime suht kiirelt läbi...loomulikult tõmmati meid kolmekesi kohe kõrvale, aga viga hoopis Eesti passis mida ei saanud kohe korralikult skännida, paar minutit ja kõik korras. Pagasi kontrollis ka probleeme polnud, ma ei pidanud kottigi lahti tegema, kuna mingeid kahtlaseid aineid/kaupu polnud. Markol paluti kohver lahti teha ja oma Eesti kommid jm ette näidata, aga sai ka ilusti läbi.

Edasi võtsime takso, et meid hostelisse visata. Takso tuleb odavam kuna buss kesklinna maksab mingi 12 AUD ja sealt oleksime pidanud ise veel edasi oma hostelisse saama, taksoga treppi ja kokku mingi 50 AUD. Hostelis muidugi kohe oma tuba ei saanud kuna check-out alles 10.00 ja teised inimesed veel meie toas sees. Admin lubas et koristaja teeb meie toa esimesena korda ja saame siis 11.30 paiku toa kätte. Tegime enne siis väikse tiiru siis linna peal ja vedelesime niisama. Tuba käes, pesema ja väike uinak ja siis linna peale laiama...

Tuba siis meil teisel korrusel 4 inimese oma ja sees 2 nari, oma duss, WC, TV ja rõdu vaatega basseinile ja loomulikult siis ka palmid akna all, mida sai rõdult sikutada kui vaja...Öösel ronis akna taga opossum ja bassieni ääres saime omale uue sõbra Pepper´i. Sooja siis mingi 25-30C
kanti.

Hosteli elu nagu ikka...party-party ja seda non stop. Rahvast palju ja kõik sebivad kogu aeg midagi...Me ise väga palju hosteli baaris ei bailatanud, suundusime ikka alati linna poole...põhimõtteliselt oli meil igapäeva menüü sama...hommikusöök – suplus South Bank - hiline lõunasöök-pub/club.

Siin sai Gerda kokku oma sõbranna Annikaga, kes on juba Austraalias olnud üle 1 aasta. Kokku nüüd siis meid juba 5.

Kuna raha kulub meeletult, otsustasime hakata tööd otsima. Annika teadis rääkida, et Brisbanest mingi ca 1000 km põhja poole on koht nimega Airlie Beach, mis on siis selline kuurortlinn ja sealt lähevad laevad, lennukid ja helikopterid edasi 74-le paradiisi saarele, millel siis peal kas hotell või mõni muu turismiasutus. Seal saartel peaks hotellides tööd saama.

Mõeldud-tehtud bussipiletid ostetud Airlie Beachi kokku 148 AUD, sõit kokku ca19 tundi...nice!!! Brissis siis olime kokku peaaegu nädala...next stop Airlie Beach.

Alustame algusest

Kunagi ammu, ammu ennemuistel aal, tekkis mõte Eestimaa muld jalgelt pühkida ja kaugele soojale maale lennata ära...

...mõte...

Teadsin, et kursavend Marko uuris juba nats Austraalia kohta, hüppasin kampa...ehk siis kevadel panime plaani paika, et septembri paiku lendame minema. Plaanisime siis esialgu mõnda suuremasse linna minna. Kuna septembris on Austraalias alles kevad ning Sydney´s ja Melbourne´s on veel nats külm, otsustasime esimeseks sihtkohaks valida Brisbane.

...seltskond...

Esialgse plaani järgi oleks pidanud reisseltskonnas olema mina, Marko, Viljar ja Marko vend Martti, aga Marttil oli ülikool pooleli ja muud tegemised, siis tema kukkus ära. Viljar ka mõtles kord nii, kord naa, kuid lõpuks jäi ka tema tulemata...aga ega loodus tühja kohta ei salli, siis rääkisin tööl suvepäevadel töökaaslasele Raidole oma plaanist ja ta oli kohe käsi...shoppingtuuril värbasin veel riidepoest lõbusa ja energilise müüa Gerda kaasa ja kamp oligi taas koos.
Meie lõplik reisiseltskond...Temis, Marko, Raido ja Gerda.

...viisa...

Viisaks siis Working Holiday Visa tüüp, mis lubab Austraalias töötada ja ringi rännata. Tingimuseks et sul pole oma perekonda loodud, oled alla 30 aastane ja võid ühe tööandja juures tööd teha kokku max 6 kuud. Viisa maksis 195 AUD, taotlemine läbi interneti, vajalik krediitkaart, teha tuleb kopsupildid...Tõnismäe Polikliinikus 400 krooni ja vastust ootama...nädalapärast oli mul vastus käes....WELKOMMEN TO AUSSIE!

...reisikindlustus...

Saime hea diili QBE Eestist, aastane reisikindlus koos füüsilise töö tegemise lisaklausliga maksis vaid 2555 krooni. Meili teel sai kõik korda aetud ja vajalikud paberid saadeti postiga koju.

...lend...

Kohe samal päeval kui mul oli viisa käes, saime lennupiletid ka ära bookitud läbi Bookinghouse.neti Tallinn-London-Dubai-Singapur-Brisbane. Tallinast siis Estonian Air ja edasi Brisbane´ni Emirates. Lendame siis 9 september ja kohal oleme 11 september. Hinnaks 12550 krooni ja võtsime ühesuuna pileti, kuna keegi meist veel ei tea millal kodumaa pinda taaskord puudutab.